Õppisime ennast tundma ja omaks võtma
Mida me tahaksime laagrirahvale edasi anda? Mis võiks olla kõiki laagripäevi punase niidina läbiv idee (väga poeetiline väljend kooli kirjandustunnist)? „Kuidas vabaneda stressist?“ Liiga tavaline. „Jooga aitab koguda elujõudu“? Liiga kitsas. Mida rohkem joogaga tegeleda, seda selgemaks saab, et kõik, mis me teeme, võib paigutada jooga alla. Seega – elu ongi jooga (ja vastupidi).
Meil on Heliga tore komme kirjutada teineteisele kirju. Mitte tänapäevases meili-stiilis lühenditest koosnevaid läkitusi, vaid pikki arutlusi loetud raamatutest, kohatud inimestest, iseendast, elust ja muidugi joogast. Ja üks mõte, mis käib läbi kõikidest kirjadest, ongi see, et ükskõik, mis me teeme, see on jooga. Elu ongi jooga. Mitte ainult see hommikune aeg, mil ma teen hingamisharjutusi ja mediteerin või õhtune joogatrenn, vaid jooga on ka see, kui ma söön, kui kõnnin tänaval või looduses, kui olen üksinda või suhtlen, kui teen tööd või puhkan. Küsimus on vaid selles, kuidas ma kõike seda teen. Kui olen kogu tähelepanuga kohal, keskendun, panen tähele, mis mu ümber toimub, siis on see jooga. Või veel olulisem, panen tähele, mis mu enda sees toimub – millised mõtted mu peas tiirlevad, kuidas ma end tunnen, mis annab ja mis röövib mu energiat, kus on mu mugavusstsooni piirid. Niisugune iseenda sisse vaatamine, iseenda tundmaõppimine ja omaksvõtmine oligi meie laagri teema.
Hea oli olla
Isegi Esna mõis oli loomulik osa laagrist – kuldsete tapeetide ja uhkete lühtrite asemel sajanditevanused palgid ja laemaalingud, lagunenud trepid ja kulunud mööbel. Mõisal on lastud olla, mitte tiritud teda vägisi meie aja normidesse ja ettekujutustesse. Ja nii sai mõisast parim võimalik keskkond ja raamistik joogalaagrile, sest mõis oma eheduses aitas ka meil lihtsalt olla.
Isetu teenimise vägi
Harjutasime joogaasanaid
ja keskendumist, õppisime õigesti hingama ja mediteerisime. Harjutuste vahele
arutlesime jooga põhimõtete üle ja filosofeerisime teemal, kuidas jooga aitab
õnnelikuks saada (loe lähemalt siit). Igaüks sai täita karma
jooga ülesannet: äratuseks kella helistada, nõusid pesta, ravimtaimi korjata, külast
piima tuua või lammastele leiba viia. Karma jooga õpetab isetut teenimist – me
teeme tööd tasule ja tunnustusele mõtlemata, me aitame teisi inimesi isiklikule
kasule mõtlemata. Sellise sisemise vabadustundega tehtud töös on suur vägi.
Et igal sammul puhuks leebe tuul
Hommikuti käisime vaiksel kõnnil 19. sajandi keskpaigas ehitatud võrratus matusekabelis. Vaikne kõnd on teisisõnu kõndides mediteerimine. Tavaliselt sarnaneb meie kõnd eesmärgi poole tormamisega – me liigume, kuid mõtted pole olevikus, teekonna juures, vaid kuskil kaugel eespool, sihtpunkti juures. Pole siis ime, et me ei märka, mida me enda keha või hing öelda tahab või mida on Elul endal meile õpetada. Me ümber on kiirustamise, ärrituse ja ärevuse pilv. Kõnnimeditatsioon õpetab kõndima nii, et tunneme kõndimisest mõnu – see on liikumine pärale jõudmata. Sanskriti keeles on sõna apranihita, mis tähendab „soovideta olek“ või „eesmärgita olek“. Me astume iga sammu täies teadlikkuses, jälgime enda liigutusi ja hingamist. Iga astutud samm suurendab vaikust me sees ja paneb meis voogama rahuliku energia. „Sellel rajal kõnnin ma rahus. Igal sammul puhub leebe tuul.“ Nii saabki kõndimisest meditatsioon.
Kabelis süütas iga laagris osaleja küünla ja esitas mõttes oma südamesoovi. Oli parema tervise palumist, armastuse igatsust ja paremaks inimeseks saamise soovi. Mina soovisin enam kannatlikku ja kaastundlikku meelt, et suudaksin anda hõlpu nii iseendale kui teistele. Heli elust on hiljuti lahkunud kallid inimesed ja tema jaoks on olulisim hingerahu säilitamine. See oli väga ilus kogemus.Kas me soovid täituvad? Kas suudame elada nii, et igal sammul puhuks leebe tuul? Kas oskame muuta oma elu joogaks – kohata pühasid hetki ja leida elu pisiasjade seast üles oma õnnelik Mina? Järgmise laagri ajaks oleme targemad.
Vastused puuduvad