10. dets 2012 Sujuvam sõit jooga abil Kadi Kütt

Joogast on kirjutatud tuhandeid raamatuid, tervise- ja iluajakirjad ülistavad joogat kui elumuutvat distsipliini, kaupmehed teenivad ala populaarsuse pealt suuri kasumeid. Hiljuti ilmus eesti keeles William J. Broadi „Jooga. Ohud ja võimalused“, mis on senistest teostest erinev. „Pole teist teemat, mis oleks ümbritsetud sellise saladuskihiga ning mille kohta võivad kõik kirjutada, mida soovivad, ilma et keegi söandaks neid eksimises süüdistada,“ kirjutab raamatu sissejuhatuses India õpetlane Taimni.

Ka Broadi arust on suur osa joogakirjandusest „vahutav segapuder avalikke väiteid ja kinnitusi, müüginõkse ja New Age´i lubadusi.“ Lugematu hulk gurusid, õpikuid, reklaammaterjale, videosid ja terviseklubisid lubavad, et jooga alandab su kaalu, teeb sind terveks igast tõvest ning teeb sinust uue inimese. „Jooga. Ohud ja võimalused“ on objektiivne ja analüüsiv, autor uurib, mida teadusel on jooga mõju kohta öelda, mis seni kirjutatust vastab tõele ja mis osutub tühipaljaks müüdiks.
Kui oled joogaõpetaja või pühendunud joogaharrastaja, siis soovitan sul seda raamatut lugeda.

Jooga kui tujutõstja

Broadi raamatu üks peatükke käsitleb joogat kui tujutõstjat – kas ja kuidas aitab jooga stressi, masenduse ja depressiooniga toime tulla. „Kas igapäevane regulaarne päikesetervituse tegemine annab ka päikeselise meelelaadi?“ küsib raamatu autor.


2010. aastal ilmus Marylandi ülikooli tunnustatud tervisespetsialistide ülevaateartikkel, kus võrreldi joogat teiste treeningutega ning leiti, et jooga on kõige tõhusam muuhulgas sellistes aspektides nagu väsimuse, ärevuse ja stressi alandamine, tuju tõstmine, une parandamine ja üldise elukvaliteedi parandamine nii sotsiaalselt kui tööalaselt.


Aastakümnete jooksul kogunenud tõendid jooga mõjust inimeste emotsioonidele said esimest korda ühtseks mõtestatud uurimustööks eelmise sajandi 70-ndatel, mil Harvardi arst Herbert Benson „põles soovist leevendada läänemaailma pingeid regulaarsetes annustes idamaiste rahustamisvõtetega.“ Benson avastas, et lihtsad tehnikad võivad inimesi väga suurel määral aidata, vähendades nende pulssi, hingamissagedust, hapnikutarbimist ja vererõhku (kui see on kõrge). Lõõgastunud joogaharrastajad jõuavad seisundisse, mida nimetatakse hüpometabolismiks. See on ärkvel unelaadne seisund, milles energiakulu on väike. See on vaikuse seisund, mis tervendab, annab jõudu ja parandab meeleolu.


Inimese närvisüsteemi üks osa – autonoomne süsteem reguleerib siselihaseid, elundeid, instinkte ja teisi põhifunktsioone. Selle talitlus ei allu vahetult meie tahtele. Näiteks punastamist ei saa me tahtlikult tagasi hoida. Rase ei saa emakalihaseid kokku tõmbuma sundida ja sünnitust esile kutsuda. Autonoomne närvisüsteem jaguneb sümpaatiliseks ja parasümpaatiliseks osaks. Sümpaatiline osa kontrollib „võitle või põgene“ reaktsiooni, peatades kiireks tegutsemiseks seedimise, avardades hingamisteid, suurendades südame löögisagedust ja paisates lihastesse verd. See on justkui keha gaasipedaal. Teine süsteem – parasümpaatiline , mida võiks nimetada keha piduriks, kontrollib keha talitlust puhkeperioodil ja toidu seedimisel, aeglustades südame löögisagedust, rahustades närve, kiirendades toidu imendumist ja takistades adrenaliinivoolu. Kahekesi koos kontrollivad need kaks süsteemi energia liikumist kehas ja sellega koos ka inimese tujusid ja emotsioone.


Kahjuks on nii, et omapäi jäetuna eelistab keha alati gaasipedaali. Kuna sümpaatiline närvisüsteem on mõeldud hädaolukorras reageerimiseks (ja sellises olukorras tuleb reageerida pikemalt mõtlemata!), siis on närvisüsteemi seda osa lihtne ärritada: adrenaliinitaseme abil hoiab see keha pidevalt valmis lahinguks või põgenemiseks. Sümpaatilise süsteemi stimuleerimise tagajärgedeks on muuhulgas kiirenenud pulss, laienenud pupillid ja vere muutunud keemiline koostis. Neid autonoomseid reaktsioone me tahtlikult kontrollida ei suuda. Kuid siin nimekirjas on kaks tegurit – lihaste toonus ja hingamissagedus, mida on jooga abil suhteliselt lihtne mõjutada. Kõik asendid, mis keskenduvad lihaste treenimisele ning igasugune kiirem hingamine stimuleerivad närvisüsteemi sümpaatilist osa ehk keha „gaasi“. Seevastu asendite hoidmine, keha lõdvestumine, visualiseerimine, rahulik ja aeglane hingamine ning tasakaaluasendid, mis toovad tähelepanu praegusesse hetke, mõjutavad parasümpaatilist süsteemi ehk „pidurit“. Seega kasutatakse hästi läbimõeldud joogatunnis nii gaasi kui pidurit, et tugevdada autonoomset süsteemi. Selle tagajärjel arenev energeetiline paindlikkus aitab ainevahetust kontrollida, see omakorda leevendab stressi ja väsimust, suurendab sisemist tasakaalu ja tõstab tuju.


Inimajus on oluline närvisüsteemi regulaator nimega gamma-amino-võihape, lühendatult GABA. See aeglustab neuronite vabanemist, s.t. muudab need vähem tundlikuks ja rahustab sellega organismi, tekitab lõõgastunud seisundit ja vähendab erutust. Uuringurühm tegi läbi tunniajalise joogasessiooni, mis koosnes päikesetervitusest, asanatest nagu seljapainutused, pea alaspidi asendid ja keha pöörded ning hingamisharjutustest. Teadlased tõestasid, et joogaharrastajate ajus tõusis GABA keskmiselt 27% ning tegid ka siit järelduse, et jooga on ärevuse ja depressiooni leevendamiseks paljutõotav ravim.


Kokkuvõttes tõdeb Broad, et läbiviidud uuringute põhjal on jooga distsipliin, mis „silub osavalt tundeelu tõuse ja mõõnu.“ Hea joogatreening vajutab korraga nii gaasi kui pidurit ning tulemuseks on, vastupidiselt autojuhtimisele, sujuvam sõit.


*** *** ***

Täida lehe vasakus servas olev vorm ja liitu Uudiskirjaga, et olla kursis toimuvate ürituste, lugemist väärt raamatute ja huvitavate artiklitega!

Kommentaarid: 1

Annika
29. mai

Tere. Kas oleks võimalik saada täispikka viidet siin blogis viidatud Marylandi ülikooli artiklile ning H Bensoni uurimustööle? Teen ka ise samateemalist referaati ning sooviksin algmaterjaliga tutvuda.

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi
E-mail
Kommenteeri