24. sept 2013 Mõista, mõista, kes sa oled! Kadi Kütt

Sügisesel pööripäeval tõmbasime joone alla oma kuuendale joogalaagrile. Seekord kogunesime Võrumaal Ruusmäel ühes ajalooga armsas kodutalus. See paik on endasse süüvimiseks kui loodud – ümberringi vaid mets, täielik vaikus ja rahu. Niisuguses paigas on asjad väga lihtsad ja see lasi ka meil olla lihtne, maskideta ja pingutamata.

Lihtsus ümberringi aitab olla aus, tunnistada endale, kui ei jaksa või ei saa aru. Minu meelest pole jooga üldse praktika, kus peaks hullult pingutama, ennast ületama või tulemust taga ajama. On su elus veel vähe eesmärgistamist, punnitamist ja sooritamist? Jooga on lihtne ja praktiline elamise õpetus, mis aitab meil oma igapäevase eluga paremini toime tulla. Ja üht aitab jooga kindlasti veel: maskide ja rollide alt üles leida eheda ja loomuliku päris-mina.


Elu peidab ennast ka mõnikord ära

terveks päevaks, teinekord terveks aastaks.
Aga siis tuleb sügis ja elu tuleb jälle välja
ja esitab kavala näoga
selle mõistatuse:
mõista, mõista, kes sa oled?
Aga vastus on jälle meelest ära läinud.
Aga elul aega on, eriti sügisel.
Ta ootab päris kannatlikult.
 

Nii usub Tõnu Õnnepalu („Kevad ja suvi ja“). Ma loodan ka, et elul aega on. Sest meil ju tavaliselt pole. Selleks tulebki tulla joogalaagrisse, et oleks võimalik peatuda, vaikseks jääda ja endasse vaadata. Milline su päris-mina on? Mida ta vajab ja ihaldab? Kõik, mida laagris teeme, aitab nendele küsimustele vastust leida: võimlemine, hingamisharjutused, meditatsioon, kõnd looduses, tants, vestlus, saun ja omaette olemine. 



Seekord keskendusime omaksvõtmisele. Kui sa tegelikkust omaks ei võta, siis on su elu kannatus, öeldakse budismis. Inimene ei taha kuidagi leppida eluga, nagu see on. Meil on väga keeruline aktsepteerida, et teised inimesed ei käitu nii, nagu tahame, et olukorrad ei vasta meie ootusele. Me ei meeldi iseendale sellisena, nagu oleme. Oleme loonud endast mingi pildi, meil on kindel arvamus oma tugevatest ja nõrkadest külgedest, usume end piisavalt oma iseloomu tundvat ja oma piire teadvat. Kuid kõik see on sündinud võrdlusest teiste inimestega või püüdest vastata ühiskonna normidele. Sügaval asuvast päris-minast ja oma tegelikest vajadustest-võimetest ei tea me õieti midagi.


Sama lugu on teiste inimestega. Loome oma peas ettekujutuse, millised nad peaksid olema või kuidas käituma ja siis oleme hingepõhjani nördinud, kui nemad meie ettekujutusest ei hooli. „Kuidas ta ometi niimoodi võib?!“ Eks ole tuttav?


Ja nii püüame järelejätmatult muuta ennast ja teisi, ei teadvusta ega väljenda oma vajadusi, ei võta vastutust oma tunnete eest, valetame endale ja teistele, et näida paremana, manipuleerime, et olla armastatud. Tulemuseks on kõrgetest ootustest tulenev pinge, pettumisest kasvav masendus, sisemine rahutus ja võimetus lõdvestuda. Oleme justkui vangis. Tegelikkuse omaksvõtmine on võti, mis avab selle vangla ukse. On kergendav, tervendav ja rahutoov vaadata tõele näkku ja võtta omaks see, mis on. Alles sellest punktist saab alata muutus. Alles nüüd oleme võimelised vastu võtma lahendusi ja loovaid ideid ning edasi liikuma.


Kui hakkame mõistma, millised inimesed tegelikult on (oleme ausad – vahel ikka üksjagu enesekesksed ja hoolimatud), siis on see väga vabastav. Sama kehtib ka meie endi kohta. Colin Sisson on öelnud: „Kõige vabastavam on loobuda teesklusest, et oleme keegi teine, kes me tegelikult ei ole. Seda endale tunnistada, et vahel käitume ebasõbralikult, teadvustamatult ja isekalt, on üks kõige vabastavamaid asju, mida teha saame.“ Milline kergendus! Illusioonidest loobumine tähendab mitte kunagi tunda end tõrjutuna ja pettununa.



Aga sellest kõigest on lihtsam rääkida, kui seda tegelikult teha. Mõnel päeval läheb asjade omaks võtmine kergelt. Välimus on tipp-topp, lapsed käituvad vaguralt, abikaasa täidab soovid, ülemus on mõistlik, raha on parasjagu, kodu on korras ja auto töötab. Kõik on kontrolli all. Mõnel teisel päeval ei pruugi see nii minna - asjalood muutuvad ja meil tekib probleem, sest oleme midagi kaotamas.


Kõige lihtsam on sellest aru saada, kui mõtled olukorrale oma elus, mil sul on tulnud kellestki või millestki lahkuda: keegi lähedane sureb või abielu puruneb, sa kaotad töö ja jääd ilma sissetulekust. Mis tahes kaotusega pole lihtne leppida, sest see toob kaasa muutuse. Iga muutus tekitab sisemise pinge, pind kaob jalge alt. Pinge kutsub esile tervisehädad, võime kaotada turvatunde, usu inimestesse ja maailma tervikuna. Kannatada saab meie enesevalitsus ja eneseväärikus ning lõpuks kaotame ka iseenda. Ja siis on see ju nagu kingitus, kui Elu tuleb kavala näoga ja esitab küsimuse: mõista, mõista, kes sa oled!


Ma loodan, et sul on sel sügisel aega ja kannatlikkust.


*** *** ***

Täida lehe vasakus servas olev vorm ja liitu Uudiskirjaga, et olla kursis toimuvate ürituste, lugemist väärt raamatute ja huvitavate artiklitega!

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi
E-mail
Kommenteeri