30. mai 2012 Kuni Hing järele jõuab. Meenutusi Lusika joogalaagrist Kadi Kütt

Meie kolmas joogalaager, seekord Viljandimaal Lusika talus, sai läbi. Oli uskumatult hea lubada endal kulgeda rahulikult läbi kolme päeva, olla ühenduses oma sisetundega, usaldada ja rõõmustada. Tommy Hellsten kirjutab: „Kandjad (pärismaalased) ütlesid, et nad ei või matka jätkata, sest peavad ootama, kuni Hing järele jõuab. Kõige järgi otsustades elasid need inimesed ehedas ühenduses oma sisetundega. Nad tundsid vaistlikult, kui välistele asjaoludele keskendumine läks nii suureks, et see katkestas ühenduse oma sisemise tõelisusega. Võime öelda ka nii, et nad kaotasid oma Hinge ja seepärast pidid jääma seda järele ootama." Meiegi oleksime laagris justkui pärismaailmast eemale tõmbudes kannatlikult oodanud, et Hing järele jõuab.


Harjutasime kolm korda päevas joogaasanaid, tegime keskendumis- ja hingamisharjutusi, mediteerisime. Vestlusringis vahetasime mõtteid joogast ja elust, nagu ikka, kuid seekord keskendusime rohkem kehale, sest keha on meie õpetaja ja tark teejuht. Ühine karma jooga (kaevamine, rohimine, killustiku laotamine) oli tore vaheldus, saun ja massaaž hellitasid keha ja hinge. 


Laagri märksõnadeks olid enesele keskendumine, õige hingamine, taipamine ja oma tee leidmine.


Vahel on kodust eemal lihtsam iseendale ligi pääseda. Õieti peaks seda muidugi koduski suutma, kuid igapäevane elu sõidab järjekindlalt sisse ja nõuab oma. Ja nii hoiame kinni Oma Loost, mis meid enam ammu ei teeni, ega julge piiluda pealispinna alla. Aga just seal – pealispinna all, sügaval meie sees – on olemas vastused ja lahendused.


Kodust kaugemal on lihtsam märgata ka elu pühasid hetki. Need on vahel vaid silmapilgud, kiiresti möödalibisevad hetked, mis ometi tekitavad jumaliku tunde. Nende hetkede kogemise eelduseks on vaikus ja sisemine rahu ning oskus olla täielikult kohal. Joogalaager on selleks hea võimalus.


Jooga oluline osa on töö kehaga. Eesmärgiks on õppida paremini oma keha tundma ja tunnetama, et suudaksime ise vastutada enda heaolu eest. Ja kui tunneme end kindlalt ja hästi oma kehas, siis suhtleme ka maailma ja teiste inimestega enesekindlamalt ja siiramalt. 



Meie keha on tark teejuht, kuid me ei oska teda kuulata, ei oska keha märguandeid tähele panna. Kuidas kehva kehatunnetust ära tunda?

  • Inimese liigutused on kramplikud, pinges, jäigad, neis puudub sujuvus ja koordinatsioon.
  • Mõni kehaosa on tundetu ja külm.
  • Enamik inimesi tunnetab oma keha vaid osaliselt: paremat kehapoolt rohkem kui vasakut, käsi ja õlgu küll, kuid mitte alakeha.
  • Sageli jäävad väsimus, tülpimus ja energiavaesus tähelepanuta, kuni kohal on haigus või vigastus.
  • Inimestel, kellel on palju allasurutud hirme, on palju füüsilisi pingeid, mida nad tihti ise ei tunne, sest neil puudub kontakt oma kehaga. See pinge väljendub ärevuse, paanikahoogude, foobiate ja lõpuks psühhooside näol.
  • Hingamine on kiire, pinnapealne ja katkendlik.
  • Tunded paiknevad kehas energiana. Et end hästi tunda, lakkame me teadvustamast oma viha, solvumist või hirmu. Me eemaldame end toimuvast ja surume selle kogemuse emotsionaalsel tasandil maha. Et see oleks võimalik ka füüsilisel tasandil, hoiame hinge kinni ja kontrollime väljahingamist, et saavutada kontroll oma tunnete üle. Ja keha muutub aina tuimemaks.

Kui keha on pinges ja hingamine takistatud, kuidas saame siis elu endasse vastu võtta? Kuidas saame usaldada ja lasta elul end kanda?



Meie igapäevane maailm on täis rabelemist, vastandamist, võrdlemist, meelitamist, saamatust, ajupesu ja vägivalda. Parafraseerides Kalev Rajangut, tuleks ikka ja jälle endalt küsida: kas oleme ühiskonna debiliseerumise vastu end kondomiseerinud? Kui ei, siis on tulemuseks põgenemine, krooniline väsimus, haigused ja sõltuvused. Inimene ei teadvusta, mis on see, mida ta tegelikult vajab, millest ta puudust tunneb. Ta põgeneb iseenda eest, kasutades kõikvõimalikke viise – alkohol, sigaret, suhtlemine, treenimine, seks, söömine.

Söömishäiretega inimeste arv aina kasvab. Eesti kohta on uuringud välja toonud hirmuäratavad numbrid: söömishäirete algus on nihkunud järjest varasemaks – häire tunnuseid esineb juba 9-10-aastaste seas; üle poole 15-18 aastastest näljutavad end või teevad ekstreemselt trenni, et kehakaalu vähendada.


Meil tuleks õppida keha tõeliselt kuulama, sest keha on aus. Kuid oma keha kuulamine pole lihtne, sest me saame teadlikuks asjaoludest, mis võivad teha haiget ja meenutada minevikust midagi, mida sugugi mäletada ei taha. Sageli on keha tundetu just seetõttu, et oleme püstitanud kaitsetõkked liiga suure emotsionaalse valu vastu.
Niisugune igal hetkel iseendas kohal olemine vajab ka igapäevast harjutamist, enesedistsipliini. Enesedistsipliini eelduseks on 1) enese teadvustamine – mis on mulle hea, mida ma vajan ja miks; 2) teadmised sellest, kuidas konkreetne praktika aitab mul end paremini tunda, end tervendada. Siin on jooga parimaks abivahendiks.

Seekord vestlesime ka Õpetaja rollist. Õpetaja aitab omandada uusi ideid ja täita lünki teadmistes, ta aitab luua süsteemi. Kuid igaüks peab ise ära tundma, mis on just tema jaoks hea ja õige, milline on tema Tee. Colin Sisson („Sisemine ärkamine“) ütleb: „Me ei vaja selleks, et valgustatud saada, õpetajat, sest meis endis on ta olemas. Õpetajat võib meil vaja minna selleks, et ta julgustaks meid piisavalt kaua vaikselt istuma, et see võime endas avastada.“ 


Olgu sul julgust iseenda sisse vaadata ning kannatlikkust vaikselt istuda ja oodata, kuni Hing järele jõuab!



*** *** ***

Täida lehe vasakus servas olev vorm ja liitu Uudiskirjaga, et olla kursis toimuvate ürituste, lugemist väärt raamatute ja huvitavate artiklitega!

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi
E-mail
Kommenteeri