24. mai 2016 Jooga teeb meist paremad armastajad Kadi Kütt

Armastusest on aegade jooksul väga palju räägitud, raamatuid kirjutatud ja filme loodud. Ma usun, et meie elu kõige olulisem ülesanne ongi õppida armastama. „Sest kas see pole siis nii: kui sa oskad õieti armastada, kui sa oled selles oskuses vaba ega karda enam midagi, siis mida veel? Kas see polegi siis kogu maailma tarkus?“ küsib ka Tõnu Õnnepalu „Paradiisis“. Uurime, kuidas saab jooga meid siin aidata.

Jooga ja armastamine on elamise viis

Jooga on umbes 3000 aastat vana elamise viis. Just nimelt elamise viis, sest kõigele, millega elus tegeleme, on võimalik läheneda kui joogale. Jooga pole ainult varahommikune pooltund, mil ma võimlen ja mediteerin või õhtune trenn joogastuudios, vaid ka see, kui ma kartuleid koorin, kui söön, kui kõnnin, kui olen omaette või suhtlen, kui teen tööd või puhkan. Joogaga on tegu siis, kui olen segaduses või kurb, aga ka siis, kui panen käed ümber kalli kaela, kui armastan.

Ka armastuse kohta võib öelda, et see on elamise viis. Iga inimene saab sündides kaasa võime armastada. See tähendab, et armastus on igaühe sees olemas, see võiks olla meie loomulik olek, ometi tuleb meil seda õppida.

 

Ühendus iseendaga on võti

Armastust ei saa defineerida ega teaduslikult ära seletada. Samuti võivad igasugused eneseabiraamatutes ja kursustel õpetatavad tehnikad parimal juhul vaid ette valmistada pinnast me sees, et armastus saaks nähtavale tulla. Minu nägemist mööda on armastus julgus astuda oma senistest piiridest välja teadmatusse, püüe selle poole, et olla avatud kellelegi väljaspool, anda sellele teisele koht oma südames. Kuid paradoks on siin selles, et me oleme võimelised end teisele inimesele avama alles siis, kui oleme saanud tõelise ühenduse iseendaga.

Ka sõna „jooga“ tähendab sanskriti keeles „ühendust“ – meie keha, meele ja hinge ühendust, väljapoole paistva Mina ühendust meie tõelise sisemise olemusega ning ühtsust Kõrgema Väega. Olles ühenduse saavutanud, teame oma vajadusi ja unistusi, meie selg on sirge ja süda kerge. See laseb meil tunda ja väljendada armastust, võtta armastus kõigi oma valikute aluseks.



Tegelikkuse aktsepteerimine

Igal inimesel on oma eesmärk, kui ta joogaga alustab: saada saledamaks, muutuda tugevamaks ja vastupidavamaks, painduda paremini. Aga enne, kui hakkame end ümber kujundama ja paremaks muutma, tuleks iseennast täielikult omaks võtta, aktsepteerida end sellisena, nagu oleme. Sest parendada midagi, millest me ei hooli, on vaevanõudev. „Kas ma saan ikka joogatunnis hakkama, ma olen ju juba nii vana?“, „Kas minusugune ülekaaluline sobib ikka gruppi?“ küsitakse minult sageli. Jooga kontekstis on need küsimused täiesti mõttetud. Jooga ei eelda head füüsilist vormi ega mingit laadi ettevalmistust, igaüks saab tulla just sellisena, nagu ta on.

Ja kui oled joogaga juba alustanud, siis ikka veel pole aeg enese muutmiseks, vaid kõigepealt õpid ennast tundma. Tore on jälgida algajate imestust: „Ma arvasin, et ma ikka jaksan, ma olen ju kogu kooliaja sporti teinud?!“ „Issand, kuidas mõtted ründavad! Ma poleks uskunud, et mu pea on täis niisugust jama!“ Elus sageli nii ongi: oleme loonud endast mingi pildi, meil on kindel arvamus oma tugevatest ja nõrkadest külgedest, usume oma piire teadvat, kuid kõik see on sündinud võrdlusest teiste inimestega või püüdest vastata ühiskonna normidele. Oma tegelikest vajadustest, võimetest või piiridest pole meil aimugi. Ja siin tulevadki appi kõik pilgu sissepoole pööramise ja endasse vaatamise praktikad.

Aga armastus? Siin on lugu sama. Kuidas saame suhtes hästi toimida, kui me ei tea, mida vajame, mis meile meeldib või ei meeldi, mis annab meile jõudu ja mis seda röövib, kus on me piirid ja kui palju oleme valmis end painutama? Selle asemel, et ennast uurida, hakkame end muutma: peame dieeti, sööme toidulisandeid, vuhime trenni teha, tuunime välimust. Ega sel kõigel siis midagi viga ole, aga küsimus on selles, millise energiaga me sellel muutmise karusellil pöörleme. Ma ei sobi, ma ei meeldi, ma pole piisav... Käib pidev sõda iseenda vastu. Ja ühtäkki tundub, et ka partner pole piisav, pole üldse suuremat väärt. Ja algabki mäng – me ei väljenda oma vajadusi ega võta vastutust oma tunnete eest, valetame endale ja partnerile, et näida paremana, manipuleerime, et olla tähele pandud, näitame näpuga ja süüdistame ning püüame järelejätmatult ennast ja teist inimest muuta. Tulemuseks on kõrgetest ootustest tulenev rahulolematus, pettumisest ja pidevast maski kandmisest kasvav masendus ning võimetus nautida. Kellavedruna pingul närviga inimene ei suuda armastada, ta lihtsalt ei jaksa kellestki ega millestki tõeliselt hoolida.

„Kui sa tõele näkku ei vaata ja tegelikkust omaks ei võta, siis on su elu kannatus,“ ütlevad budistid. Selle õppimiseks on jooga lausa ideaalne vahend. Õpime aktsepteerima näiteks asanaid tehes: kui palju mu keha täna lubab, kus on mu võimete piir, kuhumaani ulatub mu mugavusstsoon. Kõige oleva lubamist saame õppida ka hingamist harjutades ja muidugi mediteerides. Meditatsioonis jälgimegi sekkumata ja hinnanguid andmata oma hingetõmbeid, mõtteid või mingit objekti. Aktsepteerimine on siin kõige olulisem märksõna. Oleme lihtsalt koos oma kogemusega, olgu see, milline tahes. Võtame vastu kõik, mis esile kerkib – mõtted, emotsioonid ja kehatunded – lubame neil tulla ja laseme nad seejärel lahti. Oleme enda vastu kannatlikud ja leebed, kiidame ennast heaks sellisena, nagu parasjagu oleme. Kui oleme iseendaga rahu sõlminud, siis jaksame aktsepteerida ka teist inimest enda kõrval. Alles sellest punktist saab alata muutus. Alles nüüd oleme võimelised otsustama, mis on tegelikult see, mis enda juures muutmist vajab ja valmis partnerit tema muutumises toetama. Sõjakuse asemel oleme varustatud uudishimu ja heatahtlikkusega.

 

Keha on tark teejuht

Teadlased on saanud selgusele, et teadlik meel, mille ülesanne on suunata ja juhtida tähelepanu, analüüsida infot ning võtta vastu otsuseid, kontrollib heal juhul ainult 5% meie elust. Ülejäänud 95% juhib alateadlik meel. Lisaks sellele, et alateadvus juhib südametööd, vereringet, seedimist ja hingamist, talletab ta ka kõik meie mõtted, mälestused, emotsioonid ja kogemused. Ma usun, et see pole paljudele enam üllatus. Kui meiega elus midagi juhtub, siis jääb juhtunu lisaks faktidele meelde ka tundena, aga tundeid ei talleta mitte pea, vaid keha. Elu jooksul koguneb kehasse suur hulk erinevaid emotsioone ja kui me neid ei teadvusta ega vabasta, siis jäävad nad kehasse justkui lõksu ja tekitavad energiaringes ummistusi. Kuid kui energia ei saa kehas vabalt liikuda, siis ei saa ka koed ja organid piisavalt verd, hapnikku ega toitu. Nii tekib väsimus, apaatsus ja stress ning lõpuks füüsiline haigus.

Teraapias näen sageli, kuidas klient tunnetab oma keha vaid osaliselt: paremat kehapoolt rohkem kui vasakut, käsi ja õlgu küll, kuid mitte alakeha, mõni kehaosa on külm ja üsna tundetu. Päris keeruliseks läheb lugu aga siis, kui palun kliendil silmad sulgeda ja tähelepanu keha sisse viia. Mitte midagi?! Inimene oleks nagu iseendast ära lõigatud!

Kui me allasurutud emotsioonidega tööd ei tee, hakkavad need meie käitumist juhtima. Kes on lapsepõlves vanemate tähelepanust ja hoolimisest ilma jäänud, see nõuab seda täiskasvanuna partnerilt. Mitte ei väljenda siiralt oma vajadusi ja soove, vaid just nõuab, ähvardab ja manipuleerib. Arukas täiskasvanu ju nii ei tee? Aga sedasi käituva inimese sees on üksik ja kurb väike laps, kes ikka veel hüüab tähelepanu järele, kuid kel puudub oskus seda elutervel moel väljendada.

Seega seisab meie ees tähtis ülesanne: hoida (emotsioonide) energia enda sees voolamises. Me oleme loodud nii, et keha püüdleb pidevalt loomuliku tasakaalu poole. Ta näitab pinge, valu, väsimuse või jõuetusega kätte, kui oleme tasakaalust väljas, kui olukord meile ei sobi või oleme lasknud teistel oma väärtustel tallata. Keha on tark teejuht, kuid me ei oska teda kuulata.

Jooga oluline osa ongi töö kehaga. Eesmärgiks on õppida oma keha paremini tunnetama ja hoida energia kehas liikumas. Joogaasendite ja hingamisharjutustega vähendame kroonilist pinget lihastes ja nii saavad energiablokeeringud, seal hulgas ka peidetud tunded pinnale tõusta. Mulle meeldib Šivananda jooga juures see, et seinal pole peeglit ja me ei kasuta tunnis mingeid abivahendeid, mis hajutavad tähelepanu ja panevad keskenduma välisele. Kogenud tegijad hoiavadki kogu joogatunni silmad kinni ja lähtuvad sisemisest tundest, mitte sellest, millisena välja paistavad. Joogas me ei mõtle oma kehast, ei vaatle teda väljastpoolt, vaid tunnetame teda – hingeõhu liikumist, südamelööke, pinget, rahu, rammestust. Wyatt Townley kirjutab raamatus „Jooganeetika“: „Meie sees toimuv on niisama põnev kui välismaailm oma kellade ja viledega, ent selle mõistmine eeldab julgust ja pealehakkamist, sest tüdimus pole ainuke, mis meid peletab. Ilma igasuguse tränita oleksime sunnitud möönma, et kardame oma keha.“ Kui tunneme end oma kehas kindlalt ja vabalt, siis suhtleme ka partneriga enesekindlalt, jääme keerulistes olukordades rahulikuks ja lõdvestunuks ja julgeme hirmu tundmata oma südame avada ja sügavale armastusse sukelduda.

 

Meil tuleb õppida keskenduma

Kui tahame saada armastamise meistriks, siis tuleb meil õppida keskenduma, sest keskendumisvõime on vajalik mis tahes kunsti õppimisel. Meie kultuur seda kahjuks ei soosi. Teeme üheaegselt paljusid asju, viljeleme multitaskingu kõrgeimat taset. Me tähelepanu on suunatud korraga väga paljule, kõigele, mis on me ümber, kuid olulisim – meie ise – jääb sageli märkamata ja hooliva tähelepanuga toitmata. Üksi jäädes muutume närviliseks ja rahulolematuks. Need tunded haaravad meid endasse kui keeristorm ja enne, kui jõuame märgata, oleme uppumissurma kartuses tormanud üle pea kaela järjekordsesse suhtesse.

Saksa teadlane Stefan Klein („Lihtsalt õnnelik“) kirjutab aju-uuringutest, mille eesmärk on välja selgitada, kuidas tekib meie peades fenomen „õnn“ ja mis aitab meil õnnelik olla. Uuringud näitavad, et õnn on seotud tegelikkuse täpse tajumisega, tundlikkusega. Meie kõigi päevades on palju selliseid hetki, mil tunneme end õnnelikuna, aga me ei pane neid hetki tähele, kuna oleme pidevalt hajevil. Selle asemel, et partneri pilku või paid kogu kehaga kogeda – jätta pooleli käesolev tegevus ja tõepoolest kogeda –, põgeneme või võrdleme olukorda ideaaliga ja anname hinnanguid. Ja oleme siis pettunud, et õnn hoiab eemale.

Jooga on ideaalne võimalus õppida keskenduma ja hetke märkama. Oleme harjutusi tehes ja mediteerides täielikult keskendunud, pingevabad ja erksa meelega. Nii näeme, kuuleme ja tunneme selgelt. Oot, see ongi ju õnn, mis praegu mind puudutas....!

 

Tühi ruum ja vaba energia

„Oh, tahaks kohata seda õiget, tahaks olla jälle armunud!“ õhkavad kliendid. Et see saaks juhtuda, on vaja vaikust ja tühja ruumi me sees. Aga meil on hirm peatuda ja mitte midagi teha, me kardame vanast lahti lasta, sest mis siis üldse järele jääb. Tormame aina ringi ja oleme pilgeni täidetud mõtete, tunnete ja mälestustega. Oleme rahmeldamisest väsinud ja tülpinud. Aga kui meis tühja ruumi ega vaba energiat pole, siis võib juhtuda, et ideaalne partner seisab küll me ees, aga me ei märka teda, lihtsalt ei jaksa tast hoolida.

Nii joogaasanad, hingamisharjutused kui meditatsioon loovad keha sisse tühja ruumi, sest aitavad meil vabaneda kõigest vanast ja mittevajalikust: jääkainetest, mürkidest ning vanadest oma aja äraelanud mõtetest ja emotsioonidest.

Jooga õpetab ka pidama pausi. See peaks olema elamise loomulik rütm: pingutus ja seejärel paus, vaikus. On ju südame töös ja hingamiseski pausid. Paus on võimas, sest selles on tohutu potentsiaal – hetkeks on kõik teed lahti, kõik variandid on võimalikud! Vaikusest saab sündida mõni loov idee või lahendus, selguda meie jaoks õige rada. Kuid selle hetke tabamiseks on vaja peatuda ja vaikselt olla.

Et suudaksime meelt vaigistada, peame alustama kehast – jääma paigale ja end täielikult lõdvestama. See kõlab lihtsalt, aga tänapäeva inimese jaoks on kasvõi kümme minutit lõdvestamist sageli kaelamurdvalt keeruline. Ebamugav on, igav on, tühi tunne hirmutab...

Üks paariterapeut kirjutas, et tema vastuvõtule jõudvad paarid on tavaliselt juba kõike proovinud: enese kehtestamist, peegeldamist, partneri tunnustamist. Kuid nad pole kordagi väga-väga lähestikku istunud või lamanud ja vaikides teineteisele silma vaadanud. Oi, see on ebamugav! Kui pole võimalik ära joosta ega tühja loba taha varjuda, siis oleks nagu alasti. Kuid vaid sellest vaikusest ja tühjusest saab suhtesse sündida mingi uus kvaliteet.

Joogatunnis peatume iga harjutuse järel, toome tähelepanu ära kõigelt väliselt ja peame pausi. Ära mõtle sellele, mis tuleb, ära valmistu järgmiseks harjutuseks, vaid ole vaikuses ja tühjuses! Ole uudishimulik ja ootel... Kohe-kohe tuleb see õige... Põnev!

 

Nüüd on vaja veel vaid otsust

Jooga loob tõepoolest eeldused, et suudaksime armastada. Kuid kõigepealt peame enda sees otsustama, et just jooga on see, millesse usume ja mille paljude võimaluste seast välja valime. Kui paned energia kehas liikuma, teed hingamisharjutusi ja mediteerid ning lubad oma päevadesse vaikust ja rahu, siis märkad ühtäkki, kui lihtne on olla. Sa toetud olulistes otsustes ainult armastusele, sest armastamisest on saanud su elamise viis. Su samme toetab julgus ja uudishimu. Kui pistad käe taskusse, leiad sealt armastamise meistriklassi võtme.


Artikkel ilmus 2016. aasta maikuu "Sensas".

*** *** ***

Salasõnal on MP3-album "Armastusega iseendale". Sellel on juhendatud meditatsioonid, mis aitavad sul endasse uskuda, end väärtustada ja armastada. Uuri meie e-poodi ja kuula meditatsioonide katkendeid.

Et enesehinnaguga oleks lihtsam töötada, on arukas töö parajateks tükkideks jagada. Siin on 8 tegevust enese väärtustamise teel, nagu mina neid näen ja terapeuditöös kogen. Abiks oli ka psühhoterapeudi ja enesearengu koolitaja Gael Lindenfieldi raamat „Enesehinnang“.

Täida lehe vasakus servas olev vorm ja liitu Uudiskirjaga, et olla kursis toimuvate ürituste, lugemist väärt raamatute ja huvitavate artiklitega!

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi
E-mail
Kommenteeri