Armastus on kokkukõlamine eluvooluga

Mida iganes me teeme, kõige vältimatuks eelduseks on võime armastada. Ja kõigepealt ennast armastada, sest kui me ei oska armastada iseennast, siis pole meil energiat ega väge hoolida ka kellestki teisest. Enda armastamine ei ole vaid teoreetiline jutt, mida vestavad eneseabiõpikud ja psühholoogid-terapeudid. Enda armastamine tähendab konkreetseid tegevusi, enda kokkuvõtmist, endale aja kulutamist, enesedistsipliini ja ülesandele pühendumist. See tähendab elustiili. Lugesin kusagilt: „Armastus on kokkukõlamine eluvooluga.“ Just seepärast valisime armastuse ka oma joogalaagri seekordseks teemaks, sest jooga õpetab meid ennast ja oma vajadusi kuulama, oma keha ja võimeid teadvustama ning iseennast aktsepteerima ja usaldama.

Õpi elama südamega

Kui teemaks on armastus, siis tuleb kindlasti rääkida südamest, sest südamel on kogu keha toimimises võtmeroll – südame tervislikust seisundist sõltub kogu organismi seisund. Kõik, mis on meie sees või meid ümbritseb, on elav ja vibreeriv ja kõigel on oma energiaväli. Miski, mis vibreerib harmooniliselt, võib naaberobjekte kaasa haarata ja neid oma rütmiga „nakatada“. Terve, jõuliselt ja harmooniliselt lööv süda kaasab teisi organeid samasugusesse harmoonilisse rütmi – kehas tekib koherentsus (liituvatel lainetel on ühesugune lainepikkus ja sagedus), s.t. kogu keha vibreerib harmooniliselt ja sünkroonselt. Selliselt „vibreeriv“ inimene on suure väega – tal on palju energiat, ta suudab oma tähelepanu ja tegevust fokuseerida (mõtle laserile – milline jõud!) ja on seetõttu vaimselt ja emotsionaalselt rohkem tasakaalus. Selline inimene mõjub teistele nagu päike – ta soojendab ja valgustab.

Mida tähendab elamine südamega? Ego järgib teiste soove, süda lähtub sellest, mida me ise tõeliselt vajame. Südant kuulates pole ohtu, et teeme midagi, mis meid kahjustaks. Meie aga elame oma peas. Õpi elama südamega! Süda on see, mis märkab ilu, ehedust, rõõmu, armastust su ümber. 

„Oh, tahaks olla loovam, spontaansem, julgem, rõõmsam, tahaks olla armunud!“ Niisuguste uute kvaliteetide oluliseks eelduseks on tühi ruum me sees. Kui tormame pidevalt ringi ja otsime midagi, siis oleme pilgeni täidetud mõtete, tunnete ja mälestustega. Kuhu on siis loovusel või julgusel või armumisel tulla? Kuhu ta ära mahub?

Nii nagu vaba ruumi, vajavad loovus, julgus ja armumine ka vaba energiat. Kui meil seda pole, siis võib juhtuda, et põnevad ideed küll jõuavad meieni, ideaalsed partnerid seisavad me ees, aga me ei märka neid, lihtsalt ei jaksa neist hoolida.

Mida vähem on inimesel vaba energiat, seda vähem talub ta teadmatust, ebamäärasust, seda kitsamaid piire ta soovib. Ebamäärasus äratab hirmu, muutes inimese kahtlustavaks ja suletuks. Piisav hulk vaba energiat loob aga olukorra, kus teadmatus toob esile huvi ja uudishimu. Siis julgeme uuega silmitsi seista, sest teame, et jaksame ootamatustega toime tulla. Aga armastuses, teadagi, pole midagi kindlat. :-)

Teadvusta, aktsepteeri ja väljenda kõiki oma tundeid

Nii meie keha, meele kui hinge eesmärk on liikuda pidevalt terviklikkuse ja loomuliku tasakaalu suunas. Kuid selleks, et terviklikkust saavutada, on vaja teadvustada endale oma tundeid, mitte neid alla suruda. Tunded, mida me tunda ei taha või ei julge või mida me üldse ei teadvustagi, ei kao ära, vaid liiguvad alateadvusesse ja hakkavad meid sealt sageli meie endi teadmata mõjutama ja juhtima. Alusta sellest, et sa teadvustad endale: hetkel tunnen ma end nii.... Inimesed ei julge end suhetes avada, ei julge oma tundeid väljendada. Meil on hirm, et kui ütleme midagi, mis meid ennast väga sügavalt puudutab, siis seome end, koormame end kohustustega, mille juurest enam tagasiteed ei ole. Ja meil on hirm, et kui end täienisti avame, näiteks ütleme ausalt, mida tunneme, siis on oht oodatud vastureaktsioonist ilma jääda ja haiget saada. Ja nii jätame ütlemata ja tegutsemata ja püüame kangesti säilitada status quod enda sees, püüame hoida püsti isikliku kindluse müüre, mis annavad turvatunde. Tegelikult kulutame kõigeks selleks palju energiat ja oleme lõpuks energiast tühjad ja kurnatud. Selline turvatunne on näiline. Sügaval sees on koguaeg hirm – mis siis, kui...?! Kui aga julgeme end suhtes avada, olla üdini siiras, end „alasti kiskuda“ hoolimata hirmust, et meile ei vastata samaga, et võime jälle haiget saada või lolli mulje jätta, alles siis mõistame, et just see annabki kindlustunde.

Võime end lõdvaks lasta, ei pea olema pidevalt valvel ja end kaitsma, võime olla lihtsalt see, kes sel hetkel olla tahame. Kui saan haiget, siis lapin end jälle kokku. Kui teen end lolliks, no jumal sellega! 

Kui oled meele rahustamisega tööd teinud, siis see ei tähenda, et emotsioone enam pole või oled muutunud kuidagi tuimemaks. Vastupidi – emotsioonid on varasemast tugevamad, ehedamad. Kuid sa pääsed pärast tunnetetulva oma vaiksele keskmele lihtsamini ja kiiremini ligi, saavutad hõlpsamini jälle sisemise tasakaalu. Ja nii tunned anandat ehk õndsust.

Võta elu kui mängu

Oled sa mõelnud, mis on elu mõte? Minu jaoks on elu mõte Elu ise. Elusse ei peaks suhtuma ainult kui teadvustatud edasipürgimisse ühest eesmärgist teiseni. (Jah, 20-selt on teisiti kui 40-selt!)

Ma ei taha öelda, et ei peaks eesmärke seadma või plaane koostama, kuid seda ei peaks tegema, hambad ristis, oodatud perfektse tulemuse ja pettumise noateral kõikudes, vaid edasiliikumist vabalt ja mõnuga võttes, sellesse kui mängu suhtudes. Mäng ongi minu arust elu parim kujutis, sest mäng on rõõmus ja ehe eneseväljendus ilma vähimagi kasusaamise eesmärgita.

Millal sa tegid viimati midagi, mis pani su mütsil narrikuljused helisema? või südame värisema? või võttis hetkeks hinge kinni? Millal sa olid viimati imestunud, lummatud, vaimustunud, armunud?

Puuduta inimesi enda ümber armastusega

Hermann Hesse kirjutab meestest, kes kohtuvad rongikupees: „Kui nüüd üks kummastki härrast teeks seda, mida ta tegelikult tahab ja tunneb, siis sirutaks ta teisele oma käe ja silitaks tema õlga ning lausuks midagi taolist: „Armas Jumal, kas pole ilus hommik, kõik muutub kullaks ja mul on puhkus! Etskae, kas pole mu lips tore? Kuule sina, mul on kohvris õunu, kas tahad ka üht?“ Kui ta niimoodi räägiks, tunneks teine midagi tohutu rõõmsat ja liigutavat, midagi naeru- ja nuuksumisetaolist ühtaegu. Sest ta tajuks täpselt, et siin räägib teise hing. ... Ent nad ei ütle seda. ... nad pööravad ära, olles tulvil solvatud ja piinatud kannatlikkust.“ („Hingest“)

Siruta inimestele oma käsi ja silita nende õlga, paku neile õuna. Kui kedagi puudutad, tee seda armastusega! Kui kedagi vaatad, vaata teda imetlusega! Kui kedagi armastad, siis ütle talle seda! See ei kohusta, see vabastab.

Armasta ennast juba täna

Rahulolematus endaga on harjumuslik mõttemudel. Muuda seda harjumust! See ei ole kerge, aga tasub vaeva tuhandekordselt. Armasta ennast juba täna, sest kui sa oled end juba täna valmis armastama ja hindama, siis oled juba täna valmis vastu võtma kõike head. Ja suudad südamest hoolida ka teistest inimestest. Armastavad võnked tõmbavad su juurde veelgi rohkem armastavaid inimesi. Ela ehedalt, sest vale elu väsitab! Ela südamega, armasta, sest see on kogu maailma tarkus. Mis siis veel? 

*** *** ***

Joogast räägib ka see lugu: "Sujuvam sõit jooga abil".

Liitu Jooga ja teraapia Facebookiga!