10. jaan 2015 2015. Tellimus uuele aastale Kadi Kütt

Ja läkski uus ring hooga käima! Nüüd on mõnus rütm juba käes, aga aasta lõpus tundus mulle, et sel korral tuleb uus aasta natuke liiga kiiresti. Iseenesest mulle meeldib kokkuvõtete tegemine ja tehtule joone alla tõmbamine – selles on kordumise võlu ja selgust, aga seekord hoidis mind miski tagasi.

Istusin jõulude ajal Võrumaal maakodus küdeva pliidi ees ja tundsin, et ei taha püsti tõusta, ei taha jälle kotti pakkida ja linna sõita. Uus kalender, uus raamatupidamise kaust, uus turundusplaan, uued kokkulepped, uue aasta koond-, statistika- ja registreerimistabelite põhjad. Seda on liiga palju! Linnas on täiesti teine rütm. Maakodus on päevas hetki, mil midagi ei toimu, kõik lihtsalt voolab laisalt ja omasoodu (nende hetkedega on esimesel paaril päeval päris keeruline toime tulla, peab tunnistama, aga siis on lihtsam ja lõpuks on see päris nauding). Laske mul veel vanas oleskleda ja kõike eemalt vaadata! Ma ei taha selles osaleda, ma vajan hoovõtuks rohkem aega. Aga midagi pole parata – tuli jalad jälle tagumiku alt välja võtta ja kott pakkida. Oli tunne, nagu keegi teine lükkaks mu rattale hoogu ja ootaks, piits käes, kuni ma end liigutama hakkan, mina aga tõrgun ja keeldun kaasa pöörlemast. Kuid nagu öeldud, pole midagi parata...

Mida uus aasta võiks endaga kaasa tuua?

Kohusetunde asemel olgu rohkem vabadust! Vabadust mõelda, arvata, otsustada ja ümber otsustada. Vabadust jätta kõrvale ideaalid, välised mõjutused ja teiste ootused. Vabadust tunda ja tundeid väljendada.

Minu jaoks on looming tähtis. Tuleb lahti lasta uskumusest, et looming on vaid kirjanike ja kunstnike pärusmaa. Me loome iga oma mõtte ja sõnaga, loome iseennast, suhteid, olukordi ja enesetunnet. Vahel loome ainult iseenda tarbeks, vahel kulub see ära teistelegi.

Et mis tahes laadi looming saaks sündida, on vaja piisavalt vaikust ja vaba ruumi. Muidu pole uuel kuhugi tulla. Olen viimasel ajal oma ellu ruumi juurde teinud: kustutasin end erinevate uudiskirjade listist, sest tegelikult mind nende uudised ei huvita, olen hoidnud eemale mõnest seltskonnast, sest ma ei taha enam sinna kuuluda, võtsin jälle kasutusele „rohelise“ ehk kohustustevaba päeva, mille olin vahepeal sootuks kõrvale jätnud. Eks ma andsin endale eelmiselgi aastal korduvalt lubaduse, et reedesel päeval tegelen vaid isiklike asjadega, aga reede kätte jõudes oli kalender kliendiseansse pilgeni täis. Jumal teab, miks ma endaga niimoodi käitun.

Kuidagi peaks saama elada nii, et lasen asjadel olla nõnda, nagu need on. Aga mina tahan ühtevalu parandada ja muuta, tahan tunda end kindlalt. Küsin ikka veel „miks?“ ehkki tean, et sageli vastust pole. Kõigest ei peagi aru saama, vahel võiks piisata vaid uskumisest. Miks me üldse arvame, et suudame mõista inimest? Või elu? Jack Kornfield („Sissejuhatus meditatsiooni“) nimetab taolist elamise viisi „ebakindluse tarkuseks“. See on võime voolata eluga kaasa ja lõdvestuda ebakindluses. Usk aitab. Usk jumalasse, kaitseinglisse, headusesse, armastusse, oskustesse, rahasse – millesse keegi parasjagu usub.

Ja kõige tähtsam – suhe kallite inimestega. See on ka uuel aastal kindlalt esikohal. Siirus, lihtsus, ilu, rõõm ja elulust on siin minu tellimus uuele aastale.

*** *** ***

Kui oled minu moodi sooritaja, siis siin on üks lihtne meditatsioon, mis aitab aja maha võtta ja lõõgastuda.

Täida lehe vasakus servas olev vorm ja liitu Uudiskirjaga, et olla kursis toimuvate ürituste, lugemist väärt raamatute ja huvitavate artiklitega!

Kas oled ka Jooga ja teraapia facebooki fänn?

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi
E-mail
Kommenteeri